ma ei tea, ausalt

Laias laastus ma mõtlesin lihtsalt, et võiks oma horisonti laiendada. Ma kuulan koguaeg enamvähem samas stiilis muusikat. Ma mäletan häguselt mingit videot, kus keegi väitis, et sageli meeldib sulle täiskasvanuna see muusika, mis meeldis sulle siis kui sa olid teismeline. Midagi seoses tuttavlikuse ja harjumustega. Kui tõsi see väide on ma täpselt ei tea ja ei ole ka otsimisest huvitatud. 21 pole nüüd kes teab mis täiskasvanu, aga minu muusikamaitse on küll täielikult kinni täpselt seal kus see oli siis, kui ma olin 13 ja sealt edasi. Peamiselt alternatiivne metal - seda karjuvat laadi - ja kõik sinna kanti. Isegi klassikaline rokk läheb peamiselt mööda.  Samas igasugust nutust melanhoolset värki ma enam eriti ei talu, mis on halb, sest mu sõbrad peamiselt sellist kraami ainult kuulavadki. Üldiselt võib öelda, et kõva häälega teiste inimestega muusika kuulamine on alati pigem ärritav protsess, sest teistele ei meeldi minu valju ängst ja mulle ei meeldi nende vaikne unine depressioo

Ma istun praegu Tartu Ülikooli raamatukogu humanitaarteaduste osakonnas usuteaduste raamatute vahel ja peab tunnistama, et see on päris meeliülendav. Mõnus, rahulik ja isegi ütleks, et kodune. Probleem on samas selles, et ma tulin siia esseed kirjutama, mitte religiooni üle mõtisklema või üleüldse postitust kirjutama. Korra juba mõtlesin pikemaks Tartusse jääda, et saaks rahulikult raamatukogus tööd teha, aga nagu näha, siis ma ikka ei tee midagi. Lihtsalt istun ja mõtisklen ja naudin atmosfääri ja miskipärast tunnen ennast traagilisena. Raamatukogud teevad mind nostalgiliseks vist. Essee - tegelikult kaks tükki - peaks rääkima eetikast, aga ma juba tunnen ette, et see on midagi mille peale ma päriselt pean mõtlema, kui ma tahan enamvähem korralikku esseed teha. Iseenesest pole see negatiivne, aga ma lihtsalt ei jaksa praegu oma aju kasutada. Mõned teemad, mis on kas juba varem läbi mõeldud või lihtsalt kuidagi ilmselged, paikneksid nagu mingis täiesti eraldi ajuosas, millele on palj

Tegelikult ei olnud mul mingit kavatsust seda blogi esimesel jaanuaril alustada, aga esimese postituse kirjutamine muudkui venis ja venis, nii et siin me nüüd oleme. Kiusu pärast venitasin paar tundi üle teise kuupäeva, et oleks vähem selline uusaastalubaduse tunne. Ent alustuseks, tere! Laias laastus on asi selline, et mul pole enam mälu, et pidada kõiki oma mõtteid meeles, eriti neid, mille üle tahaks veel kuid või aastaid hiljem mõtiskleda. Ma ostan endale liigagi sageli ilusaid märkmikuid, aga päeva lõpuks pole ma eriline käsitsi kirjutaja, nii et palju kasu ma nendest pole siiani veel saanud. Idee poolest ma võiksin rohkem märkmikuid täita, aga üldiselt kipub mu mõte liikuma kiiremini kui mu käsi ja mu käekiri on ka omamoodi tragöödia. Noh ja siis minu peas peaks kõigel olema kindel kuju(ndus), formaat ja järjekord, sellepärast kipun ma ikkagi alati blogimiseni tagasi jõudma. Sellist obsessiiv-kompulsiivset käitumist ilmselt just ei tohiks julgustada, aga no kes olen mina, et