ma ei tea, ausalt

jaa, mida iganes, sissejuhatus jne.  ma proovin uut lähenemist. viimasel ajal on lugemine väga tagaplaanile jäänud ja mitte nüüd traditsioonilises tähenduses, nagu võiks arvata, vaid just "päris raamatute" lugemine. igasugune internetiavarustes leiduv kaheldava kirjandusliku väärtusega kraam ahvatleb viimasel ajal kordades rohkem. aga laias laastus ma kahtlustan, et see ei mõju enesearengule mitte kuidagi. lihtsalt sügab seda osa ajust, mis dopamiini toodab, ja võibolla vahel üliharva kohtab mõnda uut sõna inglise keeles, mis varem mu teele pole sattunud. no ja see tuletab meelde, et ma leidsin ühel hetkel antikvariaadist ülisoodsa hinnaga c ambridge advanced learner's dictionary , mida ma ka tegelikult tahaks üleni läbi lugeda. nii palju asju mida tahaks teha, aga nii vähe energiat kõigeks selleks. suhteliselt minimaalselt energiat ja teotahet on minuga kaasa sündinud ja ei - ma ei viitsi selle parandamisega tegeleda.  igatahes, raamatud. mul on goodreads 'i konto, m

 "I went for years not finishing anything. Because, of course, when you finish something you can be judged." - Erica Jong Tsitaat kõnetas ja postitus on täiesti omaette vestlus.  Tegin väike guugel ja otsisin midagi stiilis things to do before turning 25 . Mul on sinna mõned kuud alla aasta - vähk lol, ilmselgelt - aga tekkis soov pinda uurida mis see siis oleks mida ma ära tegema peaks sellises vanuses.  Buzzfeed - teadupärast väga kvaliteetsete arvamuste poolest tuntud väljaanne - pakub isegi täiesti mõistlikke asju välja. Külasta nostalgilist kohta lapsepõlvest, leia viis kuidas hommikul normaalselt üles saada, õpi vähemalt kolme oma lemmiksööki hästi tegema - juba esimesed kolm on üllatavalt normaalsed. Käi üksi kinos oli minu jaoks natuke üllatav, kas inimesed ei tee seda? Üksi kinos või tegelikult ükskõik kus käia on täiesti teine kogemus kui kellegi teisega minnes.  6. Decorate your rented flat to make it really feel like home - mu mitte rented flat tunduski nagu kod

"Don't bend; don't water it down; don't try to make it logical; don't edit your own soul according to the fashion. Rather, follow your most intense obsessions mercilessly." - Franz Kafka Ma läksin jälle kooli. Ma ütleks, et ma ei suuda uskuda, et ma endale jälle seda tegin, aga no ilmselgelt ma tegin seda. Jälle. Peaksin vist tõsiselt kaaluma oma varasemate postituste lugemist, sest ma olen kindel, et kõik mis pärineb eelmise ülikooli ajast on kas metsikult masendav või lihtsalt nii ebaloogiline kui vähegi võimalik on. Aga to be continued , kui ma kunagi viitsin. Tegelikult pole mul häda midagi. September tiksub muidugi alles oma neljandat nädalat, aga so far so good.  Tähendab, täna on maksimaalselt sitt päev - ja see võibolla selgitab ka miks ma jälle siin olen - aga all in all  on kõik okei. Maksimaalselt sitt august ja siiani september ka, aga et mitte liiga masendav olla, siis ma võin öelda, et ma vähemalt üritan hoida positiivset meelestatust.  Koolist

Mulle on täpselt kaks korda meelde tulnud, et ma üritan blogi pidada ja praegune on üks nendest. lol

Ma käisin trennis, ma sõin normaalselt ja ma koristasin oma korterit ja rohkem ei viitsi ma millestki mõelda.

  Mul on vaba päev, aga ikka saan mõelda ainult tööst. Ma tean, et ma peaks lõpetama töömeilide vaatamise vabal päeval, aga mõtlesin, et olen tubli ja hoian ennast kursis sellega mis siis toimub kui mind ei ole ja kohe universum karistab, sest toimub ainult täielik jama. Varsti vist oleks mõistlik hakata enne trenni töö peale mõtlema, see annaks kohe vihast energiat juurde ja hea vorm tuleks nagu nalja. Kõige hullem on see, et tegelikult mulle meeldib mu töö ise ja töökaaslased on ääretult toredad, lihtsalt mu ülemus ajab mind hulluks. Ja ta pole isegi minu ülemus vaid mu ülemuse ülemus; mu otsene ülemus on jällegi, ääretult tore ja ma teen alati hea meelega kõike mida ta tahab et ma teeks. Täielik micro management  ja lugupidamatus on see mis sealt mujalt tuleb.  Ma ei mõista seda nagu üldse, sest mind ei kasvatatud üleolevaks inimeseks. Inimene ei ole tema töö ja tema töö ei ole tema - ma üldse ei saa sellest aru miks peaks keegi teisele ülevalt alla vaatama. Kui see pandeemia midagi

Kirjutasin täna trennis raskusi ja nende korruseid üles ja järsku tuli meelde, et mul oli midagi veel ju kirjutada. Nojah, ups. Kui nüüd selle peale küsida kuidas mul trennis läheb siis vastuseks oleks meh. Ühest küljest hästi. sest ma lähen kohale ja üpris sageli ja teen ka nagu nii mõndagi. Teisest küljest mitte nii hästi, sest võiks ja suudaks tegelikult korraga rohkem. Võibolla ei suudaks ka, sest ma ei tee ju. Samas ma ei süüdista ennast, mis on omaette probleem, sest ega ma ei süüdista ennast üleüldse kunagi väga millestki.

  Mu naabril on kombeks räigelt kõva bassiga muusikat lasta. Kõlab legitiimselt nagu vaibakloppimine aga on stereoids . Üldiselt ma pole endast väljas, sest ta teeb seda päeval ja siiani kõige varem, millal ma tähele olen pannud vähemalt, kell 12. Aga ikkagi on mul nii palju küsimusi. Või noh, peamiselt üks ja see on kas ta käib tööl? Sest iga kord, kui mul on vaba päev, kuulen ma teda vähemalt korra ja ma väga kahtlen, et meil on täpselt sama töögraafik. Liiga palju ei julge vinguda, sest ta ei mängi muusikat öösel hilja ega hommikul vara ja see on minu jaoks juba piisavalt hea, aga täna on see kestnud juba kolm tundi ja ma ei viitsi seda enam kuulata.  Igatahes, ebaoluline. Ärkasin jälle kell 12, läksin jälle jõusaali, jäin jälle bussist maha ja kõndisin pool maad Annelinna jala, jõudsin trenni, tegin sooja ja väsisin ära. Täna oli puhas cardio päev ja isegi seda tegin sitasti, sest mulle ei meeldi eriti cardio ja kõht valutas. Tund aega uimasin ära, rätiku unustasin maha ja jalutas

Läks tervelt neli päeva, et mul läheks meelest ära, et blogimine on midagi millega ma tahaks uuesti tegelema hakata. Teoreetiliselt vähemalt. Meh, midagi ei juhtunud nagunii - käisin tööl, 10 tundi, õhtul ei teinud midagi.  Täna ärkasin kell 12, käisin jõusaalis ja koristasin kodu ära. Värvisin viimase juppi seina ära, pesin pesu ära, lakkisin riiuli ära. Kõik võrdlemisi aega ja tähelepanu nõudvad tegevused, aga ma oleks reaalselt sada korda õnnelikum kui ma saaks lõpetada tööl käimise või vähemalt töökohta vahetada, aga CV keskus on täiesti kokku kuivanud ja need pakkumised mis pole kas koristaja või toidupoe kassapidaja maksavad veel vähem palka kui ma praegu saan, mis ei tohiks legaalne olla.  Kui ma ütlen, et ma olen klienditeenindaja, siis see peaks ilmselt pildi selgeks viskama, miks ma absoluutselt tööl käia ei taha. Inimesed on nii lugupidamatud kui nad tunnevad, et keegi on nendest all pool. Iga suurem jama klientidega taandub tagasi selleni, et nad on üleolevad ja ma ei saa m

  Seitse tundi tööl. Oeh.

Käisin tööl, 10 tundi, ma olen väsinud ja ma ei jaksa millegi peale mõelda.  Kaks päeva veel ja siis saan momendi elada.

 Nojah, jälle mina. Vanasti armastasin ma blogimist. Ma isegi ei tea miks täpselt, sest reeglina meeldib mulle mu mõtted ja tunded enda teada jätta. Võibolla sellepärast meeldiski, et suuresti oli see nagu tühjusesse karjumine. Aeg-ajalt on mõte uuesti alustada peast läbi käinud korduvalt, aga kui varasemalt olid mul nimetatud mõtted ja tunded, siis nüüd üldiselt ei toimu minus väga midagi mille väljendamisel ma mõtet näeks.  Täna on viimased paar tundi esimesest jaanuarist ja ma igaks juhuks alustan midagi, sest kui mul tuju peakski tulema, oleks hea kui mul oleks midagigi juba ees ootamas. Ausalt öeldes ma ei viitsi isegi oma lauseid läbi lugeda, seega kui ma kordan ennast või mõnda sõna on ühes lauses kahtlaselt palju siis ma hoolin küll, aga mitte täna.  Ma olen nii väsinud ja ma ei taha midagi öelda, aga ma tahan, et ma tahaks midagi öelda ja ehk (äkki, võibolla, loodetavasti) kui ma sunnin ennast midagi tegema, siis tuleb tahe ja inspiratsioon kunagi järgi. Nagu koristamisega, et

Mul on mingi viis lõpetamata postitust mida ma tahaks millalgi avaldada, aga selle asemel, et need lõpuni kirjutada võiks võtta ju täiesti uue ja alustada otsast. Võiksin iseenesest vahepeal mõne pooleli oleva tegevuse ka ära lõpetada, aga ei no milleks. Põhimõtteliselt, etteaimatavalt läks nii, et uurimistöö jäi ikka kevadesse. Suur šokk seal. Oh well, oh well  möödas, läinud, tehtud, mida iganes, tegelen sellega siis kui aeg kätte jõuab. Aga see kevad on viimane aeg ka, kui ma nüüd tehtud ei saa, siis vägivald enese vastu. Kaks liitrit jäätist ja ma peaks paar päeva kenasti maas olema, laktoositalumatus pole naljaasi lapsed. Natuke on naljakas tegelikult - kujutage ette, miljoneid aastaid evolutsiooni ja lõpuks on meil homo sapiens , aga plot twist  natuke piima ja mees maas. See selleks. Ma üritan pooleli olevad postitused aasta lõpuks ära kirjutada ja avaldada, sest new year, new me  ja kõike seda jama. Okei, tegelikult tahaks lihtsalt literaalselt puhtalt lehelt alustada ja m

Alati kipub olema nii, et ma kirjutan neid postitusi raamatukogus kui ma olen läinud midagi täiesti muud tegema. See on nii veider situatsioon, sest ühel hetkel kipun ma aru saama, et ma ei kavatsegi teha seda mida plaanisin ning selleks, et aega veelgi rohkem mitte raisata (mille võimalikkusse ma isegi tegelikult ei usu) tulen ma siia, et millestki muust mõtiskleda. Viimane postitus oli täpselt pool aastat tagasi (postituse kirjutamise algusest) ja ühest küljest pole nagu midagi otseselt muutunud, teisalt on kõik täiesti teistsugune. Järjest rohkem olen vajunud sinna auku, et tahaks ennast väljendada, aga mõelda kuidas täpselt ei taha. Vahepeal mõtlesin, et võibolla on asi minu poolt välja valitud meetodis. Mõneti on eesti keele õppimine selle kasutamise ära rikkunud, sest ma ei taha koguaeg mõelda, et ega ma nüüd ometigi kantseliiti ei kasuta (kasutan küll), ega kõik laused anglitsisme täis pole (on küll) või ega ma ei ütle "mina" liiga palju (taaskord jah). Ega teiste