ma ei tea, ausalt

Mulle on täpselt kaks korda meelde tulnud, et ma üritan blogi pidada ja praegune on üks nendest. lol

Ma käisin trennis, ma sõin normaalselt ja ma koristasin oma korterit ja rohkem ei viitsi ma millestki mõelda.

  Mul on vaba päev, aga ikka saan mõelda ainult tööst. Ma tean, et ma peaks lõpetama töömeilide vaatamise vabal päeval, aga mõtlesin, et olen tubli ja hoian ennast kursis sellega mis siis toimub kui mind ei ole ja kohe universum karistab, sest toimub ainult täielik jama. Varsti vist oleks mõistlik hakata enne trenni töö peale mõtlema, see annaks kohe vihast energiat juurde ja hea vorm tuleks nagu nalja. Kõige hullem on see, et tegelikult mulle meeldib mu töö ise ja töökaaslased on ääretult toredad, lihtsalt mu ülemus ajab mind hulluks. Ja ta pole isegi minu ülemus vaid mu ülemuse ülemus; mu otsene ülemus on jällegi, ääretult tore ja ma teen alati hea meelega kõike mida ta tahab et ma teeks. Täielik micro management  ja lugupidamatus on see mis sealt mujalt tuleb.  Ma ei mõista seda nagu üldse, sest mind ei kasvatatud üleolevaks inimeseks. Inimene ei ole tema töö ja tema töö ei ole tema - ma üldse ei saa sellest aru miks peaks keegi teisele ülevalt alla vaatama. Kui see pandeemia midagi

Kirjutasin täna trennis raskusi ja nende korruseid üles ja järsku tuli meelde, et mul oli midagi veel ju kirjutada. Nojah, ups. Kui nüüd selle peale küsida kuidas mul trennis läheb siis vastuseks oleks meh. Ühest küljest hästi. sest ma lähen kohale ja üpris sageli ja teen ka nagu nii mõndagi. Teisest küljest mitte nii hästi, sest võiks ja suudaks tegelikult korraga rohkem. Võibolla ei suudaks ka, sest ma ei tee ju. Samas ma ei süüdista ennast, mis on omaette probleem, sest ega ma ei süüdista ennast üleüldse kunagi väga millestki.

  Mu naabril on kombeks räigelt kõva bassiga muusikat lasta. Kõlab legitiimselt nagu vaibakloppimine aga on stereoids . Üldiselt ma pole endast väljas, sest ta teeb seda päeval ja siiani kõige varem, millal ma tähele olen pannud vähemalt, kell 12. Aga ikkagi on mul nii palju küsimusi. Või noh, peamiselt üks ja see on kas ta käib tööl? Sest iga kord, kui mul on vaba päev, kuulen ma teda vähemalt korra ja ma väga kahtlen, et meil on täpselt sama töögraafik. Liiga palju ei julge vinguda, sest ta ei mängi muusikat öösel hilja ega hommikul vara ja see on minu jaoks juba piisavalt hea, aga täna on see kestnud juba kolm tundi ja ma ei viitsi seda enam kuulata.  Igatahes, ebaoluline. Ärkasin jälle kell 12, läksin jälle jõusaali, jäin jälle bussist maha ja kõndisin pool maad Annelinna jala, jõudsin trenni, tegin sooja ja väsisin ära. Täna oli puhas cardio päev ja isegi seda tegin sitasti, sest mulle ei meeldi eriti cardio ja kõht valutas. Tund aega uimasin ära, rätiku unustasin maha ja jalutas

Läks tervelt neli päeva, et mul läheks meelest ära, et blogimine on midagi millega ma tahaks uuesti tegelema hakata. Teoreetiliselt vähemalt. Meh, midagi ei juhtunud nagunii - käisin tööl, 10 tundi, õhtul ei teinud midagi.  Täna ärkasin kell 12, käisin jõusaalis ja koristasin kodu ära. Värvisin viimase juppi seina ära, pesin pesu ära, lakkisin riiuli ära. Kõik võrdlemisi aega ja tähelepanu nõudvad tegevused, aga ma oleks reaalselt sada korda õnnelikum kui ma saaks lõpetada tööl käimise või vähemalt töökohta vahetada, aga CV keskus on täiesti kokku kuivanud ja need pakkumised mis pole kas koristaja või toidupoe kassapidaja maksavad veel vähem palka kui ma praegu saan, mis ei tohiks legaalne olla.  Kui ma ütlen, et ma olen klienditeenindaja, siis see peaks ilmselt pildi selgeks viskama, miks ma absoluutselt tööl käia ei taha. Inimesed on nii lugupidamatud kui nad tunnevad, et keegi on nendest all pool. Iga suurem jama klientidega taandub tagasi selleni, et nad on üleolevad ja ma ei saa m

  Seitse tundi tööl. Oeh.

Käisin tööl, 10 tundi, ma olen väsinud ja ma ei jaksa millegi peale mõelda.  Kaks päeva veel ja siis saan momendi elada.

 Nojah, jälle mina. Vanasti armastasin ma blogimist. Ma isegi ei tea miks täpselt, sest reeglina meeldib mulle mu mõtted ja tunded enda teada jätta. Võibolla sellepärast meeldiski, et suuresti oli see nagu tühjusesse karjumine. Aeg-ajalt on mõte uuesti alustada peast läbi käinud korduvalt, aga kui varasemalt olid mul nimetatud mõtted ja tunded, siis nüüd üldiselt ei toimu minus väga midagi mille väljendamisel ma mõtet näeks.  Täna on viimased paar tundi esimesest jaanuarist ja ma igaks juhuks alustan midagi, sest kui mul tuju peakski tulema, oleks hea kui mul oleks midagigi juba ees ootamas. Ausalt öeldes ma ei viitsi isegi oma lauseid läbi lugeda, seega kui ma kordan ennast või mõnda sõna on ühes lauses kahtlaselt palju siis ma hoolin küll, aga mitte täna.  Ma olen nii väsinud ja ma ei taha midagi öelda, aga ma tahan, et ma tahaks midagi öelda ja ehk (äkki, võibolla, loodetavasti) kui ma sunnin ennast midagi tegema, siis tuleb tahe ja inspiratsioon kunagi järgi. Nagu koristamisega, et