mõningaid mõtteid

Alati kipub olema nii, et ma kirjutan neid postitusi raamatukogus kui ma olen läinud midagi täiesti muud tegema. See on nii veider situatsioon, sest ühel hetkel kipun ma aru saama, et ma ei kavatsegi teha seda mida plaanisin ning selleks, et aega veelgi rohkem mitte raisata (mille võimalikkusse ma isegi tegelikult ei usu) tulen ma siia, et millestki muust mõtiskleda.

Viimane postitus oli täpselt pool aastat tagasi (postituse kirjutamise algusest) ja ühest küljest pole nagu midagi otseselt muutunud, teisalt on kõik täiesti teistsugune. Järjest rohkem olen vajunud sinna auku, et tahaks ennast väljendada, aga mõelda kuidas täpselt ei taha. Vahepeal mõtlesin, et võibolla on asi minu poolt välja valitud meetodis. Mõneti on eesti keele õppimine selle kasutamise ära rikkunud, sest ma ei taha koguaeg mõelda, et ega ma nüüd ometigi kantseliiti ei kasuta (kasutan küll), ega kõik laused anglitsisme täis pole (on küll) või ega ma ei ütle "mina" liiga palju (taaskord jah).

Ega teistel kergem pole. Kunstnikel traditsioonilises mõttes on raske, kuigi minu meelest on  neil natuke kergem andetust ignoreerida. Muusikute puhul vist samuti vahet pole kas annet ja oskusi on, kui produktsioon on hea ja päriselt võimekad inimesed hoolitsevad kõige ülejäänud eest. Kriitikuid on muidugi kõik kohad täis, mille üle ei tohiks samuti ülearu pahane olla, sest liikumatu liigutaja jne; kuigi võiks vaielda, et võibolla pole see siin eriti relevantne.

Miskipärast mõtlen ennast spiraali koguaeg.

Nüüd olen ma nädal hiljem jälle raamatukogus, olles vahepeal teinud väga vähe praktiliselt kasulikke asju, aga selle eest palju kasutuid toredaid asju. Ma vist olen rahul kõigega, ainult see, et nüüd peab kindlasti tööga tegelema hakkama, et ma rongist maha ei jääks.

Keskenduda on nii raske samas.


Võibolla peaks lihtsalt võileiva tegema ja päeva lõppenuks kuulutama.