01/01/2021

 Nojah, jälle mina.

Vanasti armastasin ma blogimist. Ma isegi ei tea miks täpselt, sest reeglina meeldib mulle mu mõtted ja tunded enda teada jätta. Võibolla sellepärast meeldiski, et suuresti oli see nagu tühjusesse karjumine. Aeg-ajalt on mõte uuesti alustada peast läbi käinud korduvalt, aga kui varasemalt olid mul nimetatud mõtted ja tunded, siis nüüd üldiselt ei toimu minus väga midagi mille väljendamisel ma mõtet näeks. 

Täna on viimased paar tundi esimesest jaanuarist ja ma igaks juhuks alustan midagi, sest kui mul tuju peakski tulema, oleks hea kui mul oleks midagigi juba ees ootamas. Ausalt öeldes ma ei viitsi isegi oma lauseid läbi lugeda, seega kui ma kordan ennast või mõnda sõna on ühes lauses kahtlaselt palju siis ma hoolin küll, aga mitte täna. 

Ma olen nii väsinud ja ma ei taha midagi öelda, aga ma tahan, et ma tahaks midagi öelda ja ehk (äkki, võibolla, loodetavasti) kui ma sunnin ennast midagi tegema, siis tuleb tahe ja inspiratsioon kunagi järgi. Nagu koristamisega, et progress motiveerib lõpetama.

Nojah eks näeb. Ma mõtlen selle peale.

Aa, ja täna ei teinud ma mitte midagi. Käisin jalutamas ja koristasin kööki. See oli kõik. Meh algus aastale, aga ma ei oleks vist tahtnud ega viitsinud midagi muud ka teha.