05/01/2021

Läks tervelt neli päeva, et mul läheks meelest ära, et blogimine on midagi millega ma tahaks uuesti tegelema hakata. Teoreetiliselt vähemalt. Meh, midagi ei juhtunud nagunii - käisin tööl, 10 tundi, õhtul ei teinud midagi. 

Täna ärkasin kell 12, käisin jõusaalis ja koristasin kodu ära. Värvisin viimase juppi seina ära, pesin pesu ära, lakkisin riiuli ära. Kõik võrdlemisi aega ja tähelepanu nõudvad tegevused, aga ma oleks reaalselt sada korda õnnelikum kui ma saaks lõpetada tööl käimise või vähemalt töökohta vahetada, aga CV keskus on täiesti kokku kuivanud ja need pakkumised mis pole kas koristaja või toidupoe kassapidaja maksavad veel vähem palka kui ma praegu saan, mis ei tohiks legaalne olla. 

Kui ma ütlen, et ma olen klienditeenindaja, siis see peaks ilmselt pildi selgeks viskama, miks ma absoluutselt tööl käia ei taha. Inimesed on nii lugupidamatud kui nad tunnevad, et keegi on nendest all pool. Iga suurem jama klientidega taandub tagasi selleni, et nad on üleolevad ja ma ei saa midagi öelda, sest ma olen tööl. Ma olen aastakese juba seda tööd teinud ja nüüdseks on mul juba täiesti ükskõik, aga keeruline on mitte inimestest hullemat mõelda. Jah, sul võib olla olnud raske päev, aga ma olen kaksteist tundi järjest naeratanud ja naeratan sulle ka, sest mul on pangalaen mitte sellepärast, et ma inimesi armastaks. 

Ausalt öeldes tekib vaikselt juba tahtmine leida rikas mees ja talle paar last sünnitada, et sellest jamast pääseda, aga siis oleks mul mees ja lapsed ja see kõlab palju hullemini kui kõik see mida ma praegu tegema pean. Siis oleks vaja, et meil poleks mingisugust varalahususe lepingut, et ta lahutada ei saaks, ja et tal oleks oma noore sekretäriga afäär või midagi sellist, et ma jumala eest temaga tegelema ei peaks. 

Realistlikult pole situatsioon nii hull, et ma nii tõsiseid meetmeid peaks kaaluma. Ma igaks juhuks ütlen selgelt välja, et tegemist on kehva naljaga ja lapsed ja abielu pole kindlasti midagi, mida ma endale sooviks. Vähemalt mitte mehega.

Positiivsest küljest, kõige hullemal juhul pean ma seal veel kaheksa kuud tööl käima, peale mida olen ma kooli sisse saanud (mitte sisse saamine ei ole variant) ja siis fuck this place ja parimal juhul leian ma vahepeal teise töö ja siis ikkagi lähen kooli ja kõik on hästi. 

Tahaks elu lõpuni käia ringi ja uusi asju õppida. Aitaks väga, kui mul oleks mingid ambitsioonid või mõni idee kuidas iseseisvalt raha teenida, aga so far nothing. Ma ei saa ise ka aru kas mul reaalselt ei ole ühtegi hobi või sügavamat huvi millegi vastu või depressioon. No ilmselgelt depressioon, aga kas midagi veel? Peaks pikemalt mõtisklema. 

Tegelikult mõtlesin produktiivsusest kirjutada ja sellest kuidas enda surnuks töötamine on mõttetu, sest kapitalism ei hooli meist kellestki, aga siis hakkasin ma oma eilse tööpäeva peale mõtlema ja läksin närvi. 

Postitust ikka veel läbi lugeda ei viitsi. Mis siis ikka.