11/01/2021

 

Mul on vaba päev, aga ikka saan mõelda ainult tööst. Ma tean, et ma peaks lõpetama töömeilide vaatamise vabal päeval, aga mõtlesin, et olen tubli ja hoian ennast kursis sellega mis siis toimub kui mind ei ole ja kohe universum karistab, sest toimub ainult täielik jama. Varsti vist oleks mõistlik hakata enne trenni töö peale mõtlema, see annaks kohe vihast energiat juurde ja hea vorm tuleks nagu nalja.

Kõige hullem on see, et tegelikult mulle meeldib mu töö ise ja töökaaslased on ääretult toredad, lihtsalt mu ülemus ajab mind hulluks. Ja ta pole isegi minu ülemus vaid mu ülemuse ülemus; mu otsene ülemus on jällegi, ääretult tore ja ma teen alati hea meelega kõike mida ta tahab et ma teeks. Täielik micro management ja lugupidamatus on see mis sealt mujalt tuleb. 

Ma ei mõista seda nagu üldse, sest mind ei kasvatatud üleolevaks inimeseks. Inimene ei ole tema töö ja tema töö ei ole tema - ma üldse ei saa sellest aru miks peaks keegi teisele ülevalt alla vaatama. Kui see pandeemia midagi peaks olema tõestanud, siis seda, et just eesliini töötajad on need, kes on ühiskonna toimimiseks olulised, mitte need kes istuvad ja kamandavad. Essential - of the utmost importance : BASIC, INDISPENSABLE, NECESSARY. Omakeeli hädavajalik, oluline. 

Võim hakkab pähe vist. Kõige naljakam on see, et miks võim nagu? Üldiselt kõik lood mis ma kuulen sellistest ülemustest on kõik mingid keskastme juhid kellel on veel hunnik rahvast temast kõrgemal. Nojah, parem kui keegi teine vähemalt? Parem kui madalad alluvad kindlasti. 

Midagi pole teha ka. Ma ei leia ühtegi tööpakkumist mis poleks koristaja või ehitaja. Kummagi nende vastu poleks mul ka iseenesest midagi kui välja arvata fakt, et ehitada ma ei oska ja koristajad ei saa piisavalt palka, et ma saaks kõik asjad ära maksta, mis mul ära vaja maksta on. Sest ma olen täiskasvanud inimene ja mul on pangalaen ja kuigi mu korter on väärt igat senti, siis see intress on ikkagi räige, ja ei tasu unustada kõiki ülejäänud asju, mida ma iga kuu maksma pean, mis eraldi pole midagi, aga kokku on ikka enamik palgast. Trennis käia tahan, süüa tahan, sooja tuba tahan - mul polegi probleemi selle kõige eest maksta, sest ma tahan elada üksi ja mugavalt, aga ma tahan seda ka, et iga hommik tööle minnes poleks mu esimene mõte, et tahan ära surra. 

Mu depressioon on üldiselt okei - ma olen leppinud sellega, et see ei lähe kuskile ja me suudame koos normaalselt ära elada. Küll aga oleks mul seda poole vähem kui ma ei läheks iga päev korralikult kettasse, sest jälle juhtub mingi sitt ja taaskord täiesti minust sõltumata. Ei oleks vale väita, et mul on mõningad kontrolliprobleemid, aga see on juba naeruväärne kui järsku pole mitte midagi elus, mis läheks nii nagu plaanis oli.

Nojah, siinkohal tulebki mõelda, et olukord on ajutine ja vähemalt pole mul päeva lõpuks mingit põhjust ennast halvasti tunda, sest ma kohtlen inimesi hästi. Välja arvatud neid kes on klienditeenindajate vastu ebaviisakad - te võite küll kõik kollektiivselt perse käia. 

A muidu on tuju täitsa hea. 

GEZRSQVU